Juurikas. Sigaretid ja viinad ja kirglised naised
Kuuekümnendate aastate algul oli Suurbritannias peaaegu võimatu leida mõnda töökorras elektrikitarri. Mässumeelsed noored, kes vaimustusid Eesti rahvamuusikast ja rahvalauludest, lõhkusid kalleid instrumente ning üritasid juppidest kokku panna Eesti rahvapille, et pidada sammu hullusega, mille oli vallandanud autentset Eesti regilaulu viljelevad ansamblid Hellero, Leegajus, Leigarid ja Linnutaja, kelle heliplaate Briti meremehed raudse eesriide taga asuva Eesti NSV pealinnast Tallinnast salakaubana kaasa tõid. Midagi sarnast polnud varem kuuldud Inglismaal, kus valitses skiffle’ist ning rütmibluusist mõjutatud primitiivse rock’n’roll’i kehtestatud moejoon, mis peagi hääbus Eesti vanema ja uuema rahvamuusika elujõu surve all.