Juhtkiri: aga räägime vene koolidest

Lähenevatest riigikogu valimistest annab märku, et Eesti poliitilise elu rütm on kiirenenud. Märgililised sündmused järgnevad üksteisele ning kõigil on üks ühine joon – märgatav väline irratsionaalsus. Praegu ei räägi ja kirjuta ainult laisk EKREst. Või mõni nädal tagasi ei kommenteerinud samamoodi vaid laisk surrogaatemaduse teemat. Kuid see pole see, mida tahaks kuulda parteidelt ja inimestelt, kes pürgivad kõrgetesse ametitesse. Kas siis kõik ülejäänu ehk näiteks meditsiin, haridus, kultuur, sport, energeetika ja muu sarnane on nende jaoks sedavõrd tühine? Meenub üks vana nali sellest, et lehm annaks rohkem piima ja sööks vähem, on teda tarvis rohkem lüpsta ja vähem toita. Valitsuserakondade, aga ka võimult tõugatud Reformierakonna poliitikute suhtumise põhjal jääb paraku ebameeldiv mulje, et nemad näevad Eesti riiki ja rahvast eelkõige trofeena, mis on a priori vale.