Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Pärast seda, kui USA president lasi ühe Ladina-Ameerika riigi juhi öise operatsiooni käigus tema kodust deporteerida, selle käigus kümneid turvamehi tappes, meenutasid ajakirjanikud Trumpi varasemaid signaale lõunasuunal. Näiteks mõni nädal varem kõlanud ähvardust Venezuela naaberriigi juhile, kellel soovitati oma “tagumikku valvata”. Colombia president Gustavo Petro kinnitas BBC-le, et kui nad 7. jaanuaril ligi tund aega Donald Trumpiga telefoni teel vestlesid, leidsid nad mõningase ühisosa siiski üles ning kriisi akuutsus taandus.
Petro väitis ka, et soovitas USA presidendile kõne käigus, et kui Ühendriigid liituksid Pariisi kliimaleppega ning suunaks suurema osa majandusest nafta ja kivisöe pealt üle rohelisele energiale, väheneks ühtlasi surve sekkuda maavarade nimel teiste riikide siseasjadesse Venezuelas, Gröönimaal ja mujalgi. Selliste ressursside kasutamise vajadus lihtsalt väheneks kardinaalselt.
Trumpi loogika lähtub aga pigem USA ja Ladina-Ameerika suhete klassikast: eeldusest, et jõupositsioon annab õiguse seada reegleid, määrata piirid ja tagada tugevama osapoole ligipääs strateegilistele varadele.
Venezuela episoodi valguses tasub samm tagasi astuda ja vaadelda, kuidas on Ühendriigid ajaloo jooksul Ladina-Ameerikat käsitlenud ning kuidas on teised Ameerikate riigid omakorda USA rolli mõtestanud: liitlasena, kaubanduspartnerina, eeskujuna, patroneeriva hegemoonina või otsese ohuna.
Kelle oma on Ameerika?
Kui tänapäeva Eestis räägitakse Ameerikast, mõeldakse tegelikult enamasti vaid üht riiki – Ameerika Ühendriike. Nii jäävad kõrvale 34 iseseisvat riiki Ameerika mandritel, mis on täpselt sama palju Ameerika, kui seda on USA. Ometi ei ole “Ameerika” alati olnud tähistaja, mille Ühendriigid on eksklusiivselt endale hoidnud. Veelgi enam: on olnud perioode, mil Põhja- ja Lõuna-Ameerikas tekkinud noorte riikide eliidid jagasid ühist enesekuvandit ja sarnast optimistlikku tulevikuootust.
19. sajandi alguses toetus see jagatud enesemääratlus arusaamale Ameerikast kui poliitilisest ja ühiskondlikust uuenduslikust jõust, mis eristub arhailisena tajutud Euroopast. Vanast Maailmast suunduti Uude küll eelkõige rikkuste otsingul, kuid märkimisväärne osa neist, kes jäid paigale ja asusid uusi riike üles ehitama, lootis tõepoolest luua uut ja paremat ühiskonda.
See ambitsioon ei piirdunud üksnes Põhja-Ameerikaga. Ideed vabariiklusest, põhiseaduslikust korrast ja kodanikuõigustest levisid ja kohanesid ka Ladina-Ameerika noortes riikides. Julgeimad visionäärid kujutlesid kogu läänepoolkera koostöiselt toimiva demokraatliku ruumina: omamoodi maailma “demokraatia saarena”, kus riigid elavad võrdsematel alustel, avarama vabaduse ja väiksema seisusliku jäikusega kui hierarhilises Euroopas.
19. sajandi Ladina-Ameerika riikide eliitide seas leidis Ühendriikide “vabaduse impeeriumi” mõte algul üsna sooja vastuvõtu.
Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni üks keskseid autoreid ja noore vabariigi poliitilise identiteedi kujundaja Thomas Jefferson oli sügavalt mõjutatud valgustusajastu ideedest. Tema Ameerika-visiooni keskne kujund oli “vabaduse impeerium”: piiratud volitustega keskvalitsusega riik, mille selgrooks on majanduslikult iseseisev kodanik ja mille laienemine ei tekita koloniaalvaldusi, vaid loob ruumi uutele võrdsetele osariikidele. Jefferson käsitles riigi laienemist ka sisepoliitilise “turvaventiilina”: rahvastiku kasvades pidi maa-ala kasvamine maandama pingeid ning kindlustama vabariigi kestmise. Tema kujutluses pidi laienemine olema sõbralik, parimal juhul vabatahtlik, ning toimima ühise vabaduse projekti nimel.
Selles pildis on vastuolu. Õigustest kõnelev Jefferson oli ise orjapidaja. Ja tema tekstides tsiviliseeriva ja lepitavana kõlanud vabariigi laienemise kujutlus tähendas praktikas sageli piirkondade assimileerimist ning põlisrahvaste maa ümberjagamist. Laienemise käegakatsutav väljendus oli 1803. aasta Louisiana ost: Napoleon Bonaparte’ilt omandati 15 miljoni dollari eest hiiglaslik territoorium, mis kasvatas tollase USA pindala ligikaudu kahekordseks.
Tänases vaates on just see episood üks varasemaid näiteid Ameerika poliitilisest kujutlusest, kus riigi strateegiline ruum on midagi, mida saab laiendada tehingu, surve ja geopoliitilise hetke ärakasutamise kaudu. Oleme näinud mitmeid hilisemaid korduseid, alates praeguste California, Nevada, Utah, Arizona ja New Mexico osariikide alade jõuga Mehhikolt endale võtmisest 19. sajandi keskel kuni Trumpi hiljutise Gröönimaa ostu ideeni.
19. sajandi Ladina-Ameerika riikide eliitide seas leidis Ühendriikide “vabaduse impeeriumi” mõte algul üsna sooja vastuvõtu. USA revolutsiooni ja iseseisvumist Suurbritanniast tajuti seal mõõdukamana kui Prantsuse või Haiti revolutsioonide vägivaldsemiad murranguid. Samas hakati USA laienemise algust ja vallutuslikku ambitsiooni vähehaaval tajuma ka ohuna. Noortes Ladina-Ameerika riikides süvenes kahtlus, kas “vabaduse impeerium” kujuneb lõpuks läänepoolkera vabaduse kaitsjaks nagu lubatud või pigem uueks hegemooniks.
Kahesaja aastaga Monroest Donroe’ni
Seesama Jeffersoni erisaadik James Monroe, kes saadeti Prantsumaalt New Orleans’i ostma, aga kes tuli tagasi, kotis diil terve Louisiana omandamiseks, sai 1816. aastal USA viiendaks presidendiks. Teise ametiaja keskel 1823. aastal sõnastas ta Monroe doktriini, mis koondab Ühendriikide välispoliitika tänaseni oluliseks lähtekohaks jäänud põhimõtted. Selle järgi positsioneerisid Ühendriigid end läänepoolkera kaitsjana ning igasugust Euroopa sekkumist Põhja- või Lõuna-Ameerikas hakati käsitlema USA julgeolekut ohustava sammuna. Tagantjärele vaadates võib öelda, et just selle doktriini vaimus on Ühendriigid järgneva kahe sajandi jooksul korduvalt eiranud Ladina-Ameerika riikide iseseisvust ja otsustusõigust, korraldades piirkonna poliitikat tugevama positsioonilt.
Ajavahemikus 1898–1994 toetas USA, sageli salapolitsei CIA vahendusel, Ladina-Ameerikas riigipöördeid ning aitas endale sobivaid valitsusi võimule vähemalt 41 korral. Augusto Pinochet´ valitsusaeg Tšiilis, Somoza dünastia neli jõhkrat aastakümmet Nicaraguas ja Alfredo Stroessner Paraguays on vaid mõned tuntumad näited juhtidest, kelle esiletõusu USA valitsus varjatult soodustas, et teha kohalike represseerimise hinnaga endale kasulikke diile.
Trump sidus läänepoolkera kui USA mõjusfääri otseselt piiriturbe, rände, narkovoogude ja narkokartellide temaatikaga.
Delcy Rodrígueze tõstmine ajutiseks riigipeaks Venezuelas 2026. aasta alul toimus seekord avalikult ning retoorikas esitati kogu operatsiooni kui diktaatori kõrvaldamist. Lähemalt vaadates asendati aga üks autoritaar teisega — ja seda maffiastiilis, kus Rodríguezele ja ta lähikondsetele tehti diiliga nõustumiseks surmaähvardusi. Rodrígueze juhitud nukuvalitsuse toetamise loogika kattub 20. sajandi massiliste sekkumiste omaga: võimule surutakse „oma naine Caracases“, kes lubab hoida ühiskonna kontrolli all ning tagada USA-le ligipääsu strateegilistele maavaradele.
Nicolas Maduro kõrvaldamisele 2026. aasta jaanuaris eelnes kuu varem tehniline ettevalmistus: Donald Trumpi muudatus Monroe doktriinis. Nn “Donroe doktriiniga” Trump taaskehtestas ja jõustas Monroe doktriini, et taastada USA ülemvõim läänepoolkeral. Kui kakssada aastat tagasi oli see jõuline hoiatussignaal eeskätt Euroopale, siis nüüd lisaks ka Hiinale, kes on oma majandushuvisid piirkonnas jõudsalt edendanud.
Trumpi muudatus doktriinis nimetas USA eesmärgiks takistada kõigil piirkonna välistel konkurentidel siia oma jõudude paigutamist ja strateegilise infrastruktuuri omandamist. Ta sidus läänepoolkera kui USA mõjusfääri otseselt piiriturbe, rände, narkovoogude ja narkokartellide temaatikaga. Välispoliitiliste hoobadena rõhutatakse Donroe doktriinis tolle, vastastikuseid kaubanduslepinguid ning partnerite mõjutamist, et vähendada väliste jõudude, näiteks finants- ja tehnoloogiasurve mõju.
Vaade vendadelt lõunas
Ladina-Ameerikas tõlgendati Monroe doktriini 19. sajandil kahetiselt: ühelt poolt kui raami Euroopa taaskoloniseerimise tõrjumiseks, teisalt kui Ühendriikide pretensiooni otsustada ise ja üksi, kes ja kuidas Ameerikate saatust suunab. Aga mis üldse viis Ladina-Ameerika riikide orgaanilisele arengule kirstunaela löönud Monroe doktriini sünnile?
Hispaania 1808. aasta poliitiline kriis lõi Ladina-Ameerikas pinnase kohalike võimukeskuste tekkeks ja kiirendas iseseisvumise protsessi. Järgnenud aastakümnete pikkustes sõdades murdsid Põhja- ja Lõuna-Ameerika vabastusliikumised järk-järgult Hispaania kontrolli, viimased lojaalsed kantsid varisesid 1820. aastate keskpaigaks.
Noortele Ameerika Ühendriikidele tähendasid uued värsked vabariigid lõuna pool ühtaegu uusi turge, kuid ka riski. Washingtonis süvenes mure, et Madrid proovib kaotatut taastada, või siis et Hispaania võimu alt vabanenud piirkonda võib püüda enda mõjusfääri tõmmata mõni teine Euroopa suurriik. Suurbritannia märkaski enda võimalust piirkonda kaubandushuvidega siseneda. 1823. aastal pakkus Briti välisminister Ühendriikidele välja ühise avalduse, mis heidutaks Euroopa riike Ladina-Ameerikasse sekkumast. USA otsustas ja julges siiski ka Suurbritannia kõrvale lükata. Nii sündis poliitiline deklaratsioon, mis määratles läänepoolkera sisuliselt Ühendriikide erihuvide ruumina ja tõukas Euroopa mõjutaotlused piirkonnast eemale.
Kaks Ameerikat
Ladina-Ameerika ja USA eliitide ühine arusaam, et “Ameerika” on Euroopa kõrval uuenduslik tulevikku suunatud uus maailm, hakkas pärast Monroe doktriini ellu rakendamist murenema. USA laienemine, militarism ja majanduslik domineerimine nõrgendasid seda. Nüüd tekkis uus “kahe Ameerika” raamistik. Ladina-Ameerikat hakati kujutama algse Uue Maailma suveräänsuse idee ustavama kandjana ja Ühendriike kirjeldati ideaalidest eemaldununa. Sellest debatist kasvab tasahilju välja imperialismivastane narratiiv, mis kujutab jänkisid pigem kriitiliselt.
See, mida sageli nimetatakse Ladina-Ameerika “anti-amerikanismiks”, on sisuliselt vaidlus selle üle, mida “Ameerika” ideena üleüldse tähendab.
Anti-amerikanismi ajaloost olulise ülevaateartikli ja raamatu kirjutanud Greg Grandin kirjeldab vaimsemat lähenemist eelistava Ladina-Ameerika eliidi kultuurilist kriitikat väga pragmaatilise USA vastu. “Ladina“ Ameerika oli nende arvates algsele Uue Maailma suveräänsuse ja demokraatia ideaalile märksa ustavam kui see, mida edendasid Ameerika Ühendriigid. Grandin rõhutab, et antiimperialistlkud meeleolud tugevnesid Ladina-Ameerikas päriseluliste ajalooliste kogemuste tõttu. Latiinosid häirisid sõjalised sekkumised suveräänsetesse riikidesse, USA ettevõtete ja suurkorportatsioonide sisuline valitsemine mõnes nõrgema valitsusega riigis (ehk “banaanivabariikide” teke) ja rassiküsimus.
See, mida sageli nimetatakse Ladina-Ameerika “anti-amerikanismiks”, on sisuliselt vaidlus selle üle, mida “Ameerika” ideena üleüldse tähendab, kellel on õigus seda defineerida ja kuidas peaksid suveräänsus, demokraatia ning rahvusvaheline kord Ameerikates toimima. Ühendriikides on püütud näidata, nagu tähendaks Ladina-Ameerika suunalt tulnud kriitika automaatselt liberalismi ja nn Lääne väärtuste hülgamist, ent see on eksitav pilt.
Nuestra America vs pan-Amerikanism
19. sajandi lõpul kujunesid Ameerikate ühisuse vs erinevuste skaalal välja kaks alternatiivset kontseptsiooni: pan-amerikanism ja Meie Ameerika. Pigem Ühendriikidest lähtuv pan-amerikanism püüdis leida püsivat koostööraamistikku Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel kaubanduses, julgeolekus ja diplomaatias.
Algasid ühised konverentsid, millest kasvas välja Ameerika Riikide Organisatsioon, mis tegutseb tänini, ehkki suur osa Ladina-Ameerikast on selle tegevuse suhtes kriitiline. Pan-amerikanismi idee oli arendada läänepoolkera ühtse piirkonnana, kus ühisfoorumid vähendavad sõdade riski ja arendavad kaubandust. Formaalselt olid kõik osalejad võrdsed, ent peamine agenda kehtestaja oli siiski USA ja see tekitas teistes osapooltes skepsist.
Vastukaaluks pan-Amerikanismi sünnile kirjutas Kuuba intellektuaal José Marti 1891. aastal programmilise essee “Nuestra América“. Martí näitas Ladina-Ameerikat suveräänse ajaloolise subjektina, kelle riigiehitus peab lähtuma kohalikust sotsiaalsest reaalsusest, ajaloost, geograafiast ja rahvastikust, sh põliselanikest ja mitte järgima imporditud mudeleid ega lähtuma esmajärjekorras rahvusvahelistest huvidest.
Martí nägemuses peaksid Ladina-Ameerika riigid tegutsema ühisrindena, et vähendada haavatavust välise surve ees. Imperialismi vastu tuli tollal asuda veel kahel rindel: ühel pool olid Euroopa koloniaalvõimu ikka veel osalt kehtivad mustrid, aga neile lisandus üha tugevnev Ühendriikide kultuuriline ülemvõim. “Meie Ameerika” rõhutas, et Ladina-Ameerika ei ole ei Euroopa ega ka Põhja-Ameerika projektide jätk; ta on suveräänne piirkond ning täieõiguslik poliitiline subjekt oma tsivilisatsioonilise loogikaga.
Monroe järglased on karmimad veel
Ajalugu näitab, et José Martí mure Ladina-Ameerika suveräänsuse osas ei olnud sugugi mitte üle pakutud. Pigem võiks öelda, et tal oli võime tulevikku ette näha. Ühendriikide surve teiste Ameerika riikide iseotsustusõigusele süvenes järsult 20. sajandi alguses Theodore Roosevelti täiendusega Monroe doktriinile. Kui algne doktriin käskis Euroopal eemale hoida, siis nüüd võeti USAle otsene õigus (ja lausa kohustus) sekkuda juhul, kui Ladina-Ameerika riikides tekib poliitiline ebastabiilsus, või kui nad ei tasu õigeaegselt oma võlgu endistele koloniaalvõimudele, et justkui ennetada Euroopa riikide sõjalist sekkumist.
Ühendriikide surve teiste Ameerika riikide iseotsustusõigusele süvenes järsult 20. sajandi alguses Theodore Roosevelti täiendusega Monroe doktriinile.
Sellega positsioneeris USA end läänepoolkera politseinikuna ja andis iseendale suurejooneliselt loa sagedasteks sekkumisteks Kariibi mere ja Kesk-Ameerika riikidesse. Tagantjärele õigustas Roosevelti täiendus juba aasta varem toime pandud otsest sekkumist Panamas, kus USA haaras endale täieliku kontroll Panama kanali tsooni üle. Peatselt järgnesid finantskontrolli võtmine Dominikaani Vabariigi üle ja USA okupatsioon Kuubal 1906-1909; järgmistel kümnenditel ka aastakümnete pikkused okupatsioonid Haitil ja Nicaraguas.
Theodore Roosevelti algatatud agressiivne välispoliitika lõuna suunal sai nime “suure kepi” diplomaatia, mille juhtlauseks oli: “Kõnele pehmel toonil, aga võta kepp ka kaasa”. See lähenemine aitas USA kiirelt tõusta maailmas oluliseks suurriigiks ja vähendas Euroopa mõju läänepoolkeral, ent kahjustas samas oluliselt Ladina-Ameerika riikide suveräänsust ja usaldust USA vastu.
Good cop või bad cop: vahelduseks head naabrid
Theodore’i kauge sugulane ja ta vennatütre abikaasa president Franklin Delano Roosevelt oli aga kolm aastakümmet hiljem see hea politseinik, kes viskas suure kepi ja vitsakimbu aknast välja ning otsustas hakata Ladina-Ameerikale hoopis heaks naabriks. Ta kasutas Pan-Ameerika Ühingu ees rääkides 1933 väljendit “your Americanism and mine“, rõhutades mitmehäälsust Ameerikate mõtestamisel. Tema eesmärgiks oli vähendada antiamerikanistlikke meeleolusid Ladina-Ameerikas ning luua usalduskapitali tulevase majandusliku ja diplomaatilise koostöö jaoks.
See oli ajaloos esimene, Teise maailmasõja tõttu kahjuks lühikeseks jäänud periood (1933-1945), mil Ladina-Ameerikas sündinud ideed, liikumised ja surve mõjutasid otseselt USA käitumist, ja seda sõbralikus suunas.
F. D. Roosevelt oli aga kolm aastakümmet hiljem see hea politseinik, kes viskas suure kepi ja vitsakimbu aknast välja ning otsustas hakata Ladina-Ameerikale hoopis heaks naabriks.
Sekkumine teiste riikide siseasjadesse oli USA jaoks muutunud liiga kalliks ja ka aina vähem sisuliselt toimivaks. Nimelt oli vastureaktsioonina USA survele mitmetes riikides mobiliseerunud töölis- ja tudengiliikumised ning kasvanud üldine vasakpoolne meelsus, mida Ühendriigid ei soovinud rohkem takka õhutada. Samuti oli kohalike liidrite lipitsev ja oma rahva huvidest üle sõitev koostöö USAga kaotanud enamikes Ladina-Ameerika riikides rahva igasuguse usalduse.
Ladina-Ameerika diplomaadid tegid väga head tööd ka USA loodud Pan-Ameerika foorumitel, kus nad kujundasid uue rahvusvahelise käitumisstandardi: mittesekkumise ja riikide võrdsuse. Protsessi raamistasid ja võimendasid eri riikide rahvuslikust ideoloogiast kantud ülesehitusprojektid, mis vähendasid väliskapitali võimu ja viisid USA otsustajateni teadmise, et oma ettevõtete kaitsele rajatud jõupoliitika eeldaks üha kulukamat ja poliitiliselt riskantsemat sunniaparaati.
Sellises kontekstis sai läänepoolkera ühtsuse retoorika teistsuguse sisu: ta liikus eemale USA ühepoolsest manipulatsioonist ning lähemale Lõuna- ja Kesk-Ameerika intellektuaalses ning poliitilises ruumis levinud amerikanismi-tõlgendusele, mis nõudis tunnustust ja võrdsust, mitte hierarhiat. See nihe toimus osalt ka 1930. ülemaailmsest majanduslangusest tingitud piirangute abil, mis suurendasid Ladina-Ameerika läbirääkimisjõudu.
Kuum sõda enne külma
Põnev oleks näha alternatiivajalugu, kus José Martí visioneeritud Meie Ameerika olekski Ühendriikidega dialoogis edasi arenenud. Ent Teine maailmasõda pingestas taas suhteid. Ladina-Ameerikast sai sõja ajaks USA jaoks strateegiline tagala: mereteed, Panama kanal, luurekoostöö ja erinevad toorained omandasid uue kaalu. See tõi kaasa tihedama koostöö, aga ka uued sõltuvused.
USA eesmärk oli välistada teljeriikidemõju läänepoolkeral: selleks turvati sadamaid ja mereteid ning tugevdati vastuluuret ning sisejulgeoleku aparaate, sõlmiti baaside lepinguid näiteks Brasiilias, aga ka mujal. USA kinnistas end tugeva partnerina, ent tihti sai protsessi käigus ka otsese ligipääsu kohalikele julgeolekuinstitutsioonidele.
Sõjaaeg mõneti justkui soosis “hea naabri poliitikat”, sest Ühendriigid vajasid koostööd lõunanaabritega. Samas, ebavõrdne jõuvahekord ei kadunud kuhugi ja sõjaolukord andis Washingtonile rohkelt hoobasid nagu näiteks krediit või relvaabi. Sõja ajal tihenenud julgeolekukoostöö tegi hiljem külma sõja alguses lihtsamaks koos kommunismi vastu võitlemise.
Ladina-Ameerikast sai teise maailmasõja ajaks USA jaoks strateegiline tagala: mereteed, Panama kanal, luurekoostöö ja erinevad toorained omandasid uue kaalu.
Külma sõja ajal kujunes Ameerikate vahel süsteem, kus paberil Ühendriigid justkui tunnustasid lõunapoolsete riikide suveräänsust, ent sisuliselt suunasid mängu ise, soosides autoritaarseid liidreid ja kasutades majanduslikke hoobasid. Kinnistus idee, et Ladina-Ameerika on USA globaalses strateegias eriline ruum, kus USA ootab poliitilist joondumist enda soovide järgi vastutasuks majandus- ja julgeolekutoe eest.
Mõned ühised institutsioonid ja koostöövormid toimisid ja isegi tugevnesid. Ent samas sööbisid paljude rahvaste mällu pikaajalised traumad Ühendriikide toetatud või lausa orkestreeritud riigipööretest, repressioonidest ja kodusõdadest. Seetõttu jäi ladina-ameeriklaste psüühesse püsiv skepsis USA motiivide suhtes.
Vana hea maailmakord
Tänase reeglitel põhineva maailmakorra kriisi juures on paslik meenutada, et just nimelt Ladina-Ameerika diplomaadid ja juristid aitasid sõjajärgse rahvusvahelise korra üles ehitamises kaasa mitte ainult Ameerikate sees, vaid ka globaalselt. Nad survestasid ÜROs esile tõusma inimõiguseid ja eriti sotsiaal-majanduslikke õiguseid nagu tööõigus, sotsiaalkaitse, haridus jne ning rõhutasid ka soolist võrdsust.
Samal ajal kasutas Washington läänepoolkera ülest koostööd oma globaalse positsiooni tugevdamiseks. Mõneti irooniline on märgata, et just Ladina-Ameerika riikide aastakümnete pikkune vastuseis USA sekkumistele aitas survestada Washingtoni mõneks ajaks aktsepteerima teatud reeglistikku ja loogikat nagu regionaalsed paktid, mida USA hiljem kasutas oma globaalse mõju kasvatamiseks. Oluliseks näiteks on siin Rio pakt (1947) ning selle eeskuju NATO jaoks.
Kaubanduses on tänaseks suuresti säilinud USA eelisasend Ladina-Ameerikas, ehkki Hiina ja teised tegijad on jõuliselt pildile astunud. 2026. aasta jaanuaris paistis Euroopa Liidu ja MERCOSURi vabakaubandusleppe võimalik allkirjastamine kui geopoliitiline nihe: kokkulepe oleks sidunud Euroopa ja Ladina-Ameerika majandused tihedamalt ning vähendanud mõlema sõltuvust USA-kesksest kaubandusruumist. Ent protsess takerdus esialgu poliitilistesse vastuoludesse, sisepoliitilistesse hirmudesse ja liikmesriikide erisuunalistesse huvidesse. Loodame parimat, mõlemal poolel oleks leppe rakendumisest kõvasti võita.
Ameerika maailm täna
Ladina-Ameerika riikide ja USA suhete erinevate näidete pannoo viimase 80 aasta jooksul vajaks eraldi süvenenud käsitlust, sest erinevate arengutrajektooridega Kesk- ja Lõuna-Ameerika riigid ning nende värvikad liidrid on aegade jooksul kasutanud väga erinevaid strateegiaid. Viimastel kümnenditel on üsna levinud kahetine suhtumine: tuleb USAga läbi saada, teisiti ju tegelikult ellu ei jää, kui mitte pidada eluks vaikselt visisevat suletud režiimi nagu Nicaraguas või Kuubal.
Samas ei saa iseseisva maa demokraatlik president oma rahvale enam silma vaadata, kui ta lihtsalt teeb kõike, mida mõne teise, suurema ja rikkama maa boss tal teha käsib. Sellist keerulist kahvlit on üsna meisterlikult hallanud näiteks Mehhiko praegune president Claudia Sheinbaum, kes hoolimata Trumpi silmis justkui väga valest taustat (naine, intellektuaal, keskkonnakaitsja, tugev ja suveräänne juht) on suutnud dialoogi hoida pragmaatiliselt rahulikuna. Ta teeb Trumpile järeleandmisi näiteks julgeolekualases koostöös, ent teise käega keeldub Kuuba sanktsioonidega kaasa minemast, nimetades sinna saadetud naftalaadungi humanitaarabiks. Nii laveerides suudab ta hoida sirget selga koduse valijaskonna ees, ajamata ka USA liidrit liialt endast välja.
Ladina-Ameerika liidrite jaoks tähendab suhe USA-ga sageli diplomaatilist tasakaaluharjutust, kus samal ajal tuleb maandada kaks eri publikut ja kaht eri tüüpi riski.
USA sekkumine Venezuelas Monroe ja “Donroe” doktriini arrogantses vaimus ning CIA tegevus Caracases on jätnud riigi ajalukku määratlemata eesmärkide ja lõputa „üleminekuaja“. Praegu on vaid kaks riiki, kes USA-ga läbirääkimisi ei pea: Nicaragua ja Kuuba. Kõigi teiste Ladina-Ameerika liidrite jaoks tähendab suhe USA-ga sageli diplomaatilist tasakaaluharjutust, kus samal ajal tuleb maandada kaks eri publikut ja kaht eri tüüpi riski.
Otsene vastuhakk mõnele Ühendriikide ühepoolsele ettepanekule võib kiiresti muutuda tollideks, sanktsioonideks või koostöö külmutamiseks. Teisalt tähendab aga kodupubliku poliitiline tundlikkus sekkumiste, suveräänsuse ja rahvusliku väärikuse suhtes, et iga järeleandlikkust peetakse lömitamiseks, mis võib reeta valitsuse usaldust ja anda opositsioonile püssirohtu.
Seetõttu kujunebki välja tants, kus väliselt rõhutatakse suveräänsust, võrdset partnerlust ja vastastikust lugupidamist, samas kui kulisside taga otsitakse kompromisse, mis rahuldaksid Washingtoni ootuste minimaalset taset. Sellises pingeväljas peavad tänase Nuestra America juhid toimima, jättes mulje autonoomiast isegi siis, kui võimusuhe on selgelt ebasümmeetriline ja kaabuga mehe kõvad lakk-kingad talluvad tantsupartneri paljastel varvastel.
The post Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel appeared first on Diplomaatia.